Kes ma olen ja kuidas ma avastasin fotograafia
Iga pilt räägib loo – ja siin on minu oma
Minu nimi on Andri ja olen fotograaf, kelle jaoks pildistamine ei ole lihtsalt töö, vaid üsna loomulik osa igapäevaelust. Mulle meeldib jäädvustada hetki, mis on inimestele päriselt tähtsad – emotsioon, pilk, vahepealne vaikus, mis tavaliselt silma alt läbi lipsab.
Fotograafiani jõudsin tasapisi. Tagantjärele tundub see loogiline, aga sel hetkel oli see lihtsalt huvi ja katsetamine. Juba koolipõlves käisin ringi vana filmikaameraga. Mulle meeldis, et kaamera sundis mind teistmoodi vaatama – märkama valgust, varju ja väikseid detaile, mida muidu ei paneks tähele.
Aja jooksul sain aru, et pildistamine ei ole ainult nupu vajutamine. See on oskus kuulata, oodata ja tunnetada, millal on see õige hetk. See tunne on mind saatnud siiani.
Minu esimesed mentorid
Esimene inimene, kes mind pildistamise poole toetas, oli mu isa. Tal oli alati kaamera kuskil läheduses ja teda paelus valguse otsimine – see, kuidas üks ja sama koht võib erineval kellaajal hoopis teistsugune välja näha. Tema rahulik ja tähelepanelik viis maailma vaadata jättis mulle noorena sügava jälje.
Teine oluline inimene selles loos oli minu gümnaasiumi pinginaaber Siim. Jagasime huvi pildistamise vastu, arutasime pilte ja ideid ning tema areng professionaalseks fotograafiks andis mulle tugeva tõuke. Kui näed kõrvalt, kuidas keegi julgeb oma asja päriselt teha, tundub ka enda samm kuidagi realistlikum.
Need kaks inimest olid minu esimesed “kaaslased kaamera taga” – igaüks oma moodi, aga mõlemad innustavad ja julgustavad.
Suurem tõuge tuli aga aastate pärast, kui töö juures anti mulle esimest korda ametlikult kaamera kätte ja öeldi: “Hakka nüüd pildistama ka.” See usaldus äratas minus mingi uue tasandi. See polnud enam lihtsalt isiklik huvi – see oli vastutus, võimalus õppida ja areneda. Just sel perioodil sattusin rohkem vestlema fotograafi Margus Mutsuga, kellega arutasime fotograafiast mitmeid kümneid tunde. Need arutelud andsid mulle tohutult motivatsiooni, inspiratsiooni ja tehnilisi teadmisi. Marguse soovitused, kogemused ja vaatenurgad aitasid mul hakata nägema fotograafiat kui sügavamat kunstivormi.
Pöördepunktiks oli 2017. aasta
Pöördepunkt saabus siis, kui inimesed mu ümber – pere. sõbrad, tuttavad – hakkasid minult küsima: “Kuule, kas sa saaksid mind ka pildistada?”. See oli hetk, kus sain aru, et see pole enam ainult minu isiklik hobi. 2017. aastal ostsin oma esimese peegelkaamera. See ei olnud lihtsalt tehniline uuendus, vaid märk sellest, et otsustasin fotograafiat päriselt tõsiselt võtta. Hakkasin teadlikumalt pildistama – rohkem planeerima, rohkem õppima ja rohkem vastutama tulemuse eest.
Ühed esimesed ja kõige inspireerivamad modellid sel perioodil olid Sirelin (minu kallis õde) ja tema sõbranna Katrina Merily. Veetsime koos kümneid tunde pildistades ja ellu viies igasuguseid ideid – vahel üsna lihtsaid, vahel täiesti pööraseid. Need sessioonid olid mängulised ja vabad: katsetasime, naersime, vaatasime tulemusi ja mõtlesime, mida järgmisena teistmoodi teha.
Just nende kogemuste kaudu sain aru, et fotograafia ei ole lihtsalt “ilus pilt”, vaid viis inimesega päriselt kontakti luua. See, kuidas keegi sessiooni alguses võib olla veidi pinges ja ettevaatlik, aga sessiooni lõpuks juba naerab ja tunneb end vabalt – see on tunne, mis hoiab mind selle ala juures.
Ühel hetkel jõudis see kõik sinnamaani, et pildistamisest kujunes töö. Mitte ainult amet tähenduses, et selle eest makstakse, vaid ka vastutus: inimene usaldab sulle oma loo ja ootab, et sa selle hoolega ja hästi talletaksid.
Iga fotosessioon õpetab mind
Mulle meeldib töötada inimestega, kes ei pea end “fotogeeniliseks” või kel pole varasemat kogemust kaamera ees. See on väga tuttav lause: “Ma ei oska poseerida” või “Ma ei tunne end kaamera ees hästi.” Ausalt öeldes ei olegi vaja osata poseerida. Minu roll ongi see, et sina ei peaks kõige selle peale mõtlema.
Sessiooni käigus juhendan, annan lihtsaid suuniseid ja koorin tasahaaval maha seda tunnet, et peaks kuidagi “õigesti” olema. Vahel aitab väike vestlus, vahel väike paus, vahel see, kui lihtsalt natuke ringi jalutame ja ei kiirusta. Hea foto tekib siis, kui inimene saab olla ise, mitte kellegi teise ettekujutus.
Tänaseks olen pildistanud sadu inimesi väga erinevates olukordades ja eluetappides – portreesid, buduaari, pulmi, üritusi, perepilte. Iga sessioon on mind midagi õpetanud: rohkem märkama, rohkem kuulama, vähem eeldama.
Mida rohkem inimesi olen pildistanud, seda kindlamalt tunnen, et olen õigel teel. Fotograafia on minu jaoks viis inimesi märgata ja neile tagasi näidata, kui palju neis tegelikult on – ka siis, kui nad ise seda igapäevaselt ei näe.
Kui tunned, et tahaksid kaamera ees olla lihtsalt sina ise, ilma maskide ja ülearuse poosita, siis oled õigel lehel. Võime kokku leppida sessiooni, mis ei ole “suur etendus”, vaid tavaline kohtumine, mille jooksul juhtub lihtsalt nii, et kaamera on kaasas.
Ootan huviga, millise loo võiksime koos pildile püüda.
