Kes ma olen ja kuidas ma avastasin fotograafia
Iga pilt räägib loo – ja siin on minu oma
Minu nimi on Andri ja olen fotograaf, kelle suurim kirg on jäädvustada hetki, mis on inimestele tähendusrikkad. Hetki, milles on ehe emotsioon, loomulik ilu ja päris inimene. Fotograafiani jõudsin ma läbi mitme käänaku, aga tagantjärele vaadates tundub see tee täiesti loomulik.
Pildistamise pisik hakkas minus idanema juba koolipõlves, kui käisin ringi vana filmikaameraga. Esialgu oli see lihtsalt huvi – võimalus maailma natuke teise nurga alt näha. Aja jooksul sain aru, et pildistamine pole pelgalt nuppu vajutada. See on oskus märgata, kuulata ja tunda ära, millal hetk on küps.
Minu esimesed mentorid
Esimesi katsetusi fotograafia vallas inspireeris mind tegema minu isa, kes on aegade jooksul samuti kaamerat käes hoidnud ja valguse otsimisest vaimustunud. Tema rahulik ja tähelepanelik viis maailma vaadata jättis mulle noorena sügava jälje. Suureks tõukeks oli ka minu gümnaasiumi pinginaaber Siim, kellega jagasime huvi pildistamise vastu ja kellest on tänaseks saanud hinnatud professionaalne fotograaf. Need kaks inimest olid minu esimesed „kaaslased kaamera taga“ – igaüks omal moel, aga mõlemad innustavad ja julgustavad.
Suurem tõuge tuli aga aastate pärast, kui töö juures anti mulle esimest korda ametlikult kaamera kätte ja öeldi: “Hakka nüüd pildistama ka.” See usaldus äratas minus mingi uue tasandi. See polnud enam lihtsalt isiklik huvi – see oli vastutus, võimalus õppida ja areneda. Just sel perioodil sattusin rohkem vestlema fotograafi Margus Mutsuga, kellega arutasime fotograafiast mitmeid kümneid tunde. Need arutelud andsid mulle tohutult motivatsiooni, inspiratsiooni ja tehnilisi teadmisi. Marguse soovitused, kogemused ja vaatenurgad aitasid mul hakata nägema fotograafiat kui sügavamat kunstivormi.
Pöördepunktiks oli 2017. aasta
Tõsisemalt hakkasin fotograafiaga tegelema siis, kui inimesed minu ümber – sõbrad, kolleegid, tuttavad – hakkasid küsima, kas ma saaksin neid ka pildistada. 2017. aastal ostsin lõpuks enda esimese peegelkaamera. See oli märgilise tähendusega samm – märk sellest, et olen otsustanud sellele teele päriselt astuda. Hakkasin aktiivsemalt pildistama oma sõpru ja tuttavaid, õppides igast sessioonist midagi uut. Üks minu esimesi ja kõige inspireerivamaid modelle oli Katrina Merily, kellega veetsime kümneid tunde koos pildistades ja ellu viies igasuguseid loomingulisi ideid.
Need sessioonid olid mängulised, katsetavad ja vahel ka täiesti pöörased – aga just need kogemused andsid mulle kindluse, et olen õigel teel. Neist esimestest sessioonidest kasvas välja töö, mis on tänaseks palju enamat kui lihtsalt amet. See on viis inimestega kontakti luua, enesekindlust pakkuda ja jäädvustada midagi tõeliselt tähenduslikku.
Iga fotosessioon õpetab mind
Mulle meeldib töötada inimestega, kellel võib-olla pole varasemat kogemust kaamera ees. See haavatavus, ebakindlus ja lõpuks see vabanemise hetk – kui inimene tunneb end hästi ja päriselt iseendana – on see, mis mind iga kord uuesti käivitab. Olgu see portree, buduaarifoto või äripilt – iga sessioon on koostöö, kus eesmärk on üks: näidata inimest parimal, aga samas loomulikul moel.
Tänaseks olen pildistanud sadu inimesi väga erinevates olukordades ja eluperioodidel. Igaüks neist on mulle midagi õpetanud. Ja iga fotosessioon on kinnitanud, et olen õigel teel. Kui tunned, et soovid kaamera ees olla just sina ise, ilma maskide ja poseeritud naeratusteta, siis oled õigel lehel. Ootan huviga, millise loo võiksime koos pildile püüda.
